Õnnetus ei hüüa tulles!

Tuntud vanasõna! Kas pole? Ja pealegi väga tabav…
Teisalt aga mind tabanud õnnetuse põhjustaja (koer) hüüdis midagi kurjalt oma keeles…, millest mina aru ei saanud.

Esmaspäeval, 5. jaanuaril läksin pärast koolipäeva bussipeatuse poole. Saanud välja koolimaja Savala poolsest väravast, kihutas minu poole närviliselt haukuv, väge täis koera moodi peletis. Ilma minult luba küsimata lõi ta hambad mulle kintsu, seejärel kargas ja tiirutas veel tükk aega uut katset ette valmistades… kuna ma suutsin jääda vaatamata kõigele rahulikuks, püüdis elukas ennast maandada Maidla-Kiviõli tee ääres oleva rohelise prügikasti abiga….püüdes ka seda hammustada…..seejärel pööras peni end ümber ja kappas maja poole, kust ta mõni hetk tagasi välja oli tormanud.

Ma ei tea, kas ma tegin midagi valesti…enda arvates mitte. Olen kuulnud, et ründava koeraga ei tohi rääkida, temale otsa vaadata, tuleb rahulikuks jääda. Seda ma kõike tegingi, aga ikkagi…

Leidsin ühest artiklist sellise katkendi – ehk kuluvad kõigile need teadmsed ära.

Hammustuse vältimine. Tigeda koera rünnaku korral pole lihtne mõne hetkega otsustada, mida teha. Koerte tundjad soovitavad seisma jääda ja näoga (mitte seljaga!) kallale kippuva looma poole pöörduda. Hirmu ei tohi välja näidata, koer taipab kohe, et teda kardetakse. Kurjalt tormava koeraga ei saa rääkida, küll võib kõnelda uriseva ja haukuva koeraga, tehes seda rahustavas toonis. Kurja häälega pole mõtet koera sõimata ega ähvardada, see ainult ärritaks teda. Ka kepi või roikaga ähvardamine teeb koera veelgi vihasemaks. Vahel öeldakse, et koerale otse silma vaatamine pidurdab või koguni peatab tema rünnaku. Aga kõneldakse ka vastupidist — koer võtvat seda väljakutsena. Appi hüüdmisel on mõtet siis, kui koera peremees võib olla läheduses.

Selle õpetliku artikliga saab tutvuda SIIN.
Minuga läks kokkuvõttes ju ikkagi veel hästi. Ees ootavad marutaudivastased süstid ja hammustusest tingitud haavade paranemine.

Lõppkokkuvõtteks tahan öelda, et meie koolitee ei ole sugugi turvaline. Palju räägime liiklusest, libedatest teedest, aga nüüd selgus, et meid võivad ohustada ka küla vahel liikuvad või hoovist põgenenud koerad. Ja alati ei päästa meid lahtised silmad ning tähelepanelik olemine, sest paraku ei ole INIMENE kõikvõimas olend…sageli on keegi meist tugevam.

Õpetaja Karmen

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.